Roheliste hangete plaan seab lati piinlikult madalale

Keskkonnasõbralikkust väärtustavad Eesti ettevõtted on olnud pikki aastaid rahulolematud skisofreenilise olukorraga, kus sõnades räägitakse jätkusuutlikkusest kui strateegiliselt olulisest suunast, kuid teod seda ei kinnita. See probleem on teravalt tajutav riigihangete puhul. Riigil on võimalik näidata keskkonnahoidlikke ettevõtteid soosides eeskuju, kuid tegelikkuses kulutatakse palju avalikku raha odavaima hinnaga ja paraku sageli ebakvaliteetse toote või teenuse ostmiseks.

Mais toimus selles küsimuses väga oluline areng. Rahandusministeerium esitas avalikule arutelule uued riigihangete korraldamise põhimõtted. Nende järgi saavad sotsiaalse vastutustundlikkuse ja keskkonnahoiu näitajatest edaspidi riigihangete võitja valikul oluliselt määravamad kriteeriumid. See oli väga positiivne sõnum pärast rida soodsaid signaale. Kliimaministri positsiooni loomine, eluhoonete energiaklassi tõstmist ja automaksu puudutavad arutelud – me võime neid muutusi tervitada või neid kiruda, aga need kõik räägivad tahtmisest tuua senisesse olukorda muutust.

Kas osta või rentida?

Küsimus on palju laiem kui see, kuidas hangetel osalevad pakkujad oma prügi sorteerivad, paberikasutust piiravad või ühisüritustel metsa puid istutavad. Vaadates näiteks Lindströmi põhivaldkonda ehk tekstiilitoodete ja teenuste segmenti, siis algab küsimus juba sellest, mida hangitakse. Olukorras, kus tekstiilitootmine on maailmas saanud üheks kõige saastavamaks kategooriaks, eelistatakse riigihangetes jätkuvalt toodete ostmist nende rentimisele.

Mõistmine, et renditeenus võimaldab saada vajaolevat funktsiooni keskkonnasõbralikumalt, on õnneks nii mõneski valdkonnas juba omaks võetud. Üha enam näeme, kuidas renditeenusega lahendatakse linnade autostumisega seotud probleeme. Olgu selleks siis soodne ja mugav autode ühiskasutus, elektrijalgrataste või tõukside teenus. Asutused nii meil kui mujal on läinud ka arvutite ja telefonide ostu asemel üle renditeenusele. Nii saavad arvutite hooldamisele ja ringlusele keskendunud ettevõtted võtta ühest masinast nii-öelda maksimumi. Miks näeme aga renditeenust riigihangetes sedavõrd harva?

Keskkonnahoidlike hangete väljavaateid analüüsinud Consultare raportis tuuakse välja, et aastatel 2018-2022 viidi läbi 205 tekstiilitoodete hanget, millest vaid kuuel juhul sooviti vajalikke tooteid rentida. Kindla hulga vajalike toodete ostmine võib tunduda lihtne ja soodne valik. Kui tean, et mul on täna vaja tööriideid 150 inimesele, siis ostan 200 erinevas suuruses komplekti ja mure lahendatud. Harva mõeldakse aga sellele, et kasutuna seisvad tooted on sisuliselt mahavisatud raha. Kui aga ühtäkki töötajate arv kasvab ja vaja on hoopis 250 komplekti, on tarvis korraldada taas uus hange. Kas asutus teab aga, palju kulub raha riiete parandamisele ja pesule. Nii tükkhaaval teenust komplekteerides saab soodsast ostulahendusest kiirelt koormav kulurida.

Elutsükli hind fookusesse

Niisiis, miks on riigiasutusel siiski vaja olla tööriiete, vaipade, laudlinade, kardinate või mistahes muu tekstiili omanik? Kuidas saab üks ministeerium tagada, et tekstiili eluiga on võimalikult pikk, et seda hooldatakse korrektselt? Eestis puuduvad täna lahendused ja tehnoloogiad, mis võimaldavad tekstiilijäätmeid taaskasutada ja ümber töödelda. Lindström on leidnud lahenduse, kuidas muuta oma elu äraelanud tööriided sisuliselt uueks niidiks ja kangaks. Kuidas saab aga riik olla kindel, et tema hangitavad tekstiilitooted ei lõpeta põletusahjus või prügimäel?

Tekstiilitoodete valmistamine, aga ka selle hooldus ja käitlemine on äärmiselt ressursimahukas valdkond. Seda enam peab mõtlema sellele, milline keskkonnajälg on ühe või teise toote tervel elukaarel. Meie jaoks on elementaarne, et kliendid saavad alati infot selle kohta, kui palju kulub nende toodete hoolduse peale elektrit ja vett ning kui palju tekib CO2. Küsimus, kuidas riik hankijana ostetud toote või teenuse elukaarega seotud kulu jälgib või vähendada plaanib, ei ole täna veel vastust leidnud.

Hulk häid uuendusi

Ainult kritiseerida oleks siiski ebaõiglane. Consultare raportis välja toodud uuendused pakuvad meie valdkonnas mitmeid kaua-oodatud uuendusi. Näiteks hakatakse tekstiilitoodete- ja teenuste pakkujatelt nõudma Oeko-Tex standard 100 olemasolu, tööriiete puhul nõutakse, et riiete taaskasutuse võimaldamiseks oleks võimalikult palju elemente nagu rinnasildid, embleemid ja muu selline eemaldatav.

Nii saab tagada, et näiteks politseivormina kasutusel olev rõivaese võib minimaalsete muudatuste järel teenida tulevikus turvatöötaja ametiriietena. Tekstiilijäätmete vähendamisel on selline taaskasutuse ootus ainuõige ning Lindströmil on selle kontseptsiooni tõestuseks ette näidata isegi 20-aastased töötunked – need ei pruugi välja näha just uhiuued, aga oma rolli täidavad nad jätkuvalt hästi.

Ühtlasi tuleb kiita uuendust, mis nõuab, et hankepakkuja garanteeriks kõikide tekstiilitoodete lisaelementide saadavuse kahe aasta jooksul. Nii tagatakse, et tekstiilid ei muutu kasutuskõlbmatuks pelgalt seetõttu, et õige suurusega tõmblukke, nööpe, trukke või muid elemente enam ei toodeta. Ning ootus, et vähemalt 20% tekstiilitoodete valmistamiseks kasutatud polüestermaterjalist oleks taaskasutatud, mõjub tänase seisuga võrreldes suisa revolutsioonilisena.

Positiivsed ja negatiivsed mööndused

Kokkuvõttes võib öelda, et uus plaan loob riigile väga mitmeid võimalusi eelistada riigihangetel pakkujaid, kelle jaoks on keskkonnasääst südameasi. Positiivne on ka see, et kavaga ei võeta kaalutlemata automaatselt üle kõiki Euroopa Komisjoni määruses tehtud ettepanekuid, vaid on hinnatud ka ettepanekute realistlikkust.

Nii ei käitunud näiteks Leedu, kes otsustas, et aastaks 2023. peavad olema kõik riigihanked 100% keskkonnahoidlikud. Leedu riigikontroll tõdes, et vaatamata asjaolule, et rohetooted on kõrgemate nõuete tõttu kuni 3,5 korda tavatoodetest kallimad, ei kaasnenud suure reformiga toodete ja teenuste ostuks vajalike rahaliste vahendite kasvu. Pakkujaid, kes suutsid vajalikul tasemel teenuseid kohe osutada, oli väga vähe ning ka neist paljud loobusid hinnaskaala tõttu.

Püstitame ambitsioonikamad eesmärgid

Samas tuleb tõdeda, et standardite seadmine selle põhjal, mida potentsiaalsed riigihangetes osalejad juba täna pakkuda saavad, ei aita pikas perspektiivis siiski roherevolutsiooni kuidagi hoogustada. Latt on seatud madalaima ühisnäitaja järgi ning puudub suuri investeeringuid tegema motiveeriv plaan, mis näitaks, et nõudmised muutuvad aasta-aastalt rangemaks.

Need suured investeeringud on aga vajalikud, et rohkem ettevõtteid Eestis oleksid suutelised osutama tõeliselt jätkusuutlikke lahendusi. Nagu ütles Consultare raport, siis tekstiilitoodete valdkonna ideaal oleks toodete rendi ja hoolduse digitaalne täisteenus, mille puhul saab riik täpselt jälgida, kui palju tooteid reaalselt ringluses on, milline on selle teenusega seotud ressursikulu, kuhu on jäänud kaduma läinud püksid ja jakid.

Paraku suudab sellist teenust täna pakkuda ainult Lindström ja me ei ole selle unikaalse konkurentsieelise üle sugugi rõõmsad – mida rohkem pakutakse odavat ja ebaefektiivset teenust, seda rohkem on ka tellijaid, kes selle tasemega lepivad. Ometi peaks odavast, ebaefektiivsest ja keskkonnahoolimatust loobumine olema meie nutikust väärtustavas majanduses prestiiži küsimus. Riik ei saa siin piirduda eeskuju näitamisega, vaid peab asuma ise oma nõudmiste ja kriteeriumitega roherevolutsiooni juhtima.